Magnetiline sulustamine

Magnetiline sulustamine (inglise magnetic confinement (fusion)) on inertsiaalse sulustamise (inertial confinement (fusion)) kõrval üks kahest põhimeetodist, millega hoida laetud osakesi eemal ümbritsevast keskkonnast ning teha sellega võimalikuks nende energia suhteliselt pikaajaline säilitamine, kasvatamine ja/või suunamine. Magnetilise sulustamise füüsikaliseks aluseks on magnetvälja B poolt laenguga q ning kiirusega v liikuvale osakestele avaldatav Lorentzi jõud

${\displaystyle \mathbf {F} =q(\mathbf {v} \times \mathbf {B} ).}$

Lorentzi jõu mõjul läheb sirgjooneliselt liikunud laetud osake homogeenses magnetväljas üle spiraalsele trajektoorile, mistõttu kaob ära tema vaba liikumine magnetväljaga ristuvas tasandis.

Lokaliseerituse saavutamiseks ka kolmandas ruumimõõtmes on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esimene variant on kasutada peegelsulustamist ja suurendada magnetvälja tugevust kahes punktis piki jõujooni, mille tagajärjel tekib nn magnetpudel. Teise paremini toimiva lahenduse pakub toroidsulustamise kontseptsioon, mille käigus antakse magnetväljale toroidisarnane (sõõriku- või sisekummilaadne, vt joonis 5) kuju ning kaotatakse sulustava magneti poolused, kust kaudu laengukandjaid saaksid süsteemist väljuda.

Magnetilise sulustamise üheks eriliigiks võib veel pidada pintš-sulustamist, mille käigus ei lokaliseerita plasmat mitte kolmemõõtmeliselt, vaid surutakse see pintš-efekti abil peenikeseks plasmajoaks.